Poliitilised institutsioonid on olnud pidevas muutumises traditsioonilistest modernsete ja postmodernseteni. Need muudatused on toimunud nii diakrooniliselt järgnedes üksteisele kui sünkrooniliselt asetudes üksteise peale. See esitab uues kvaliteedis ja kontekstis nii traditsioonilisi kui modernistlikke elemente.
Postmodernse poliitika parameetrite mitmesuguseid muutumisi ongi püüdnud oma “Poliitika filosoofias” jälgida vene filosoof ja Euraasia-liikumise juhtAleksandr Dugin.
Euraaslus on ideede kompleks, mis kujunes XX sajandi 20ndail aastail valdavalt Vene emigratsioonis. Selle peamisteks kandjateks olid vürst Nikolai Trubetskoi, geograaf Pjotr Savitski. Kaunase ülikooli professor Lev Karsavin, filosoof-vaimulik Georgi Florovki ja ajaloolane Lev Gumiljov Nõukogude Liidus, kelle ema poetess Anna Ahmatova pärines tatari kõrgaadlist.
Euraasia ideoloog Pjotr Savitski ütles, et Venemaa läheb välja kaasaegse Euroopa kultuuri raamidest, tal on oma tee ja omad ajaloolised perspektiivid. Kui võrrelda Ida naiseliku algega ja Läänt mehelikuga, siis Euraasia oleks androgüünne.
Uuseuraaslust nähaksegi laiemalt ja eelkõige Euraasia südamaa - Venemaa, Hiina, India ja Euroopa Liidu vana kontinentaalse osa Saksamaa ja Prantsusmaa keeldumises olla Ameerika marionetid ning jääda iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks. 

Ühiskonna moderniseerimise käigus toimub poliitika desakraliseerumine. Sellele rajaneb vene filosoofi - impeeriumi viimase filosoofi nagu ta end naljatades nimetab - Aleksander Dugini doktoritöö “Poliitiliste institutsioonide ja struktuuride transformatsioon traditsiooniliste ühiskondade moderniseerumisprotsessis”.
Duginil ei ole oma koolkonda, kuid ta on muutnud oma käsitluse geopoliitikast Vene poliitilises filosoofias domineerivaks - nii on näiteks tema geopoliitika õpik laialt kasutusel ka Vene Kindralstaabi Sõjalises Akadeemias. Dugin on toonud vene ideoloogilisse mõtlemisse „konservatiivne revolutsioon“ kontsepti, mis sai alguse 20ndate Saksamaal ja kujutab endast radikaalset traditsiooniliste väärtuste juurde pöördumist.
Dugini poolt juhitud Euraasia-liikumine on mitteparteilise poliitilise liikumisena autoriteetne ning Dugin on Vene meedias arvestatav ja sage külaline poliitika-eksperdina. Dugini poliitilise filosoofia tundmine aitab mõista tänapäevase Vene poliitilise mõtlemise võimalikke suundumisi, sest annab sellele traditsionalistliku aluse ja liidab vene mõtlemisele omase kalduvuse nii konservatismi kui radikalismi. 

1. POLIITIKA JA POLITEIA
“Poliitika filosoofias” ütleb Dugin, et ta tahab laiendada selle sisu, mida poliitika võib olla. “See, mis poliitika oli ja on täna, vaid viitab sellele, mis ta võib olla, midapoliteia varjab oma sügavustes” (Dugin 2004 - “Filosofia politiki”, Moskva, Arktogaia).
Traditsiooniliste poliitiliste struktuuride muutumist moderniseerimisprotsessis on käsitlenud paljud autorid alates Max Weber ist ja Karl Marx ist kuni Karl Popper i ja Friedrich von Hayek ini. Poliitiliste struktuuride muutumist postmoderniseerumisprotsessis on seevastu uuritud vähem. Üks selle pioneere on Aleksandr Dugin, kelle “Poliitika filosoofia” keskendub poliitika muutuste uurimisele postmodernismi ja üleilmastumise kontekstis.
Oma raamatus Dugin uurib, kirjeldab ja analüüsib poliitilist filosoofiat kui käsitlust poliitiliste struktuuride muutumisest erinevates traditsioonilistes ja nüüdisühiskondades religioossete-filosoofiliste ja kultuuriliste põhiparadigmade kontekstis. Tema käsitluses tuleb uudsena välja kolme suure ideoloogilise paradigma ümbermõtestamine. Nendeks on traditsionalism ja fundamentaalne konservatism, liberalism ning parem- ja vasakpoolsus, sotsialism ja kommunism.
Kui fundamentaalne konservatism on nii sisemiselt kui väliselt premodernse ehk traditsioonilise ühiskonna paradigma, siis pärast liberalismi võitu Läänemaailmas on selge, et liberalism on uusaja vaimu kandja. Dugin nimetab seda XXI sajandi poliitika aksioomiks. Sotsialism ja kommunism olid vaid väliselt nüüdismaailma keelt rääkivad, kui ontoloogiliselt traditsioonilise ühiskonna arhetüüpe kandvad ideoloogiad.
Dugin väidab, et termini “poliitika” tänapäevane tähendus on midagi hoopis muud kui traditsiooniliselt. Kuna poliitika sisu muutunud, siis on otstarbekas nüansseerida mõisteid ja eristada politeia kui traditsioonilise ühiskonna ontoloogiline ja holistlik poliitikategemine poliitika st kui modernse ühiskonna poliitikategemisest, ja neist kahest omakorda postpoliitika kui nüüdispoliitika tegemine.
Politeia mõiste lansseerib Dugin saksa filosoofilt ja juristilt Carl Schmittilt. Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni. Võimepoliteia ontoloogias eristada seitse aspekti, milleks on võim ja eesmärk kui ühiskondlik projekt, hierarhia kui ühiskonnasiseste funktsioonide jagamine,õigussüsteem, kollektiivne identiteet, vägivald ja selle legitimeerimine ningkollektiivne julgeolek.
Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui traditsioonilise politeia kontekstis. 

2. POLIITIKA DE- JA RESAKRALISREERUMINE
Poliitika moderniseerimine on eelkõige poliitika desakraliseerumine. Konservatiivsust, mis seisab sellele vastu, ei saa alati vaadelda kui pelgat inertsi, vaid sageli ka kui politeia struktuuride plaanipärast vastupanu dekomponeerimisele kuni poliitilise mimikrini ehk siis väliselt nüüdispoliitika keele kasutamiseni.
Poliitiliste struktuuride muutumise murdeajaks on valgustusaeg Euroopas ja suur osa selles on protestantlikul teoloogial ning sellele toetuval rahvusriikide võitlusel katoliikliku oikumeenilise impeeriumi vastu.
Politeia desakraliseerumisest räägivad tänapäeva poliitika põhialused: ilmalikkus, võimude lahusus, konstitutsioonilisus, demokraatia, tsiviilühiskond, inimõigused jne, mis vastavad liberalismile kui universaalsele moderniseerumisstrateegiale.
Liberalismi kõrval esinevad ka teised alternatiivsed strateegiad, milles võiks analoogselt desakraliseerimisele esile tõsta poliitika resakraliseerimise, mille alla käivad fundamentaalse konservativismi, konservatiivse revolutsiooni ja sotsialismi-kommunismi diskursused. Need strateegiad rõhutavad küll poliitika moderniseerimise teatud aspekte, kuid toovad sellesse sisse rea politeiaarhetüüpe.
Paraku sisaldab terve vasakpoolsete poliitiliste projektide spekter, vaatamata oma pretensioonile valgustusaja pärandile ja vastavusele poliitika moderniseerumise nõuetele, traditsioonilise politeia arhetüüpe. Seega ei saa näiteks sotsialismi pidada kapitalismi järgseks ühiskondlikuks formatsiooniks, vaid pigem ajutiseks kõrvalekaldeks nüüdisaja peajoonest.
Sotsialism oli tagasipöördumine traditsioonilise ühiskonna algkujude juurde, fašism kui kolmas tee liberalismi ja sotsialismi vahel oli veel üks katse tuua teadlikult arhailised mõttekoodid tänapäeva poliitika keelde. Alfred Rosenbergtoetus näiteks otse mütoloogiale (Dugin 2004: 151-152).
Dugin rõhutab, et liberaalse mudeli kui politeia moderniseerumise pealiini määratlemisega tuleks ühtlasi teisiti vaadelda ka neid projekte, mis on ennast sellele vastandanud - nagu näiteks konservatiivset ja sotsialistlikku.
De- ja resakraliseerumise dihhotoomias muutub ka poliitiliste määratluste süsteem. Klassikaliselt oli see nii: konservatism - minevik, liberalism - olevik ja sotsialism - tulevik.
Paneme tähele, et kaks resakraliseerimisprojekti: sotsialism ja konservatism lähenevad paradigmaatiliselt oma apellatsiooniga ontoloogilisele. Liberalismi programm on aga poliitika deontologiseerimine. Me võime öelda, et äärmine vasakpoolsus ja äärmine parempoolsus kohtuvad poliitilises alateadvuses. Pole juhuslik, et esimene riik, kes tunnustas N. Liitu, oli fašistlik Itaalia… Samasuguse tähelepaneku teeb ka Karl Popper, rääkides avatud ühiskonna vaenlastest, kelle hulka ta asetab nii Platoni kui Aristotelese, Hegeli ja Marxi, fašistidest rääkimata. Avatud ühiskond eitab mistahes kollektiivset identifikatsiooni ja tunnistab ainult individuaalset - kodakondsust. 

3. DUGINI POLIITILISE FILOOOFIA PARADIGMAATILISED ALUSED
Ajalugu on kvalitatiivne aeg - mitte kvantitatiivne, milles toimuvad füüsilised protsessid. Ajalugu on protsess, kus sündmused esituvad nii kausaalses/põhjuslikus kui semantilises/mõttelises skeemis. On kolm põhilist lähenemisviisi ühiskonna arengu käsitlemiseks. Neil kõigil on mitmeid variante, vaheversioone, kuid põhimudeleid on siiski kolm - regress, progress ja permanentism.
Regress - degradatsioon, langus, surmale lähenemine on traditsionalistlik mudel, mis on omane enamikule religioonidest. Regressiooni mudeli järgi kujutab inimkonna ajalugu endast algpõhjusest eemaldumist, olemise vähenemist, vaimse kvaliteedi halvenemist, pühadest normidest tagasiastumist, korratuse kasvu. Selle teooria kohaselt on iga kultuur oma algpõhjusest tsükliline kaugenemine, isegi kui erinevad kultuurid on ajaloolist tagasiminekut käsitlenud erinevalt. Nii rääkis Vana-Kreeka filosoof Hesiodos kuldajast, hõbeajast, pronksajast ja raudajast. Hinduismis on samuti käsitlus neljast ajastust - yugast - milleks on krita-yuga ehk kuldaeg, treta-yuga ehk hõbeaeg, dvapara-yuga ehk pronksaeg ja kali-yuga ehk raudaeg.
Vaade ühiskonna arengule kui progressile: moraalsele, teaduslik-tehnilisele, poliitilisele - on laialt tuntud. Täna näib, et see on loomulik ja alati on nii mõeldud, ometi sündis see käsitlus üsna hilja, alles XVIII sajandil ja ainuüksi Lääne-Euroopas. Progressi käsitlusel on oma konkreetsed ja teadaolevad autorid, teiste seas inglise empiirik Francis Bacon, kes väitis, et inimkond muutub targemaks, informeeritumaks. Teadmiste progress teeb küsitavaks ilmutuse ja lõpuks eitab seda. Progressidee edasiarendajad olid John Locke, Thomas Hobbes, Denis Diderot ja Jean-Jacques Rousseau. Lõpliku formuleeringu sellele andis sotsioloogia isa ja positivismi rajaja Auguste Comte, kes jagas inimkonna ajaloo kolme staadiumisse: teoloogilisse - mütoloogilise mõtlemise; metafüüsilisse - deduktiivse mõtlemise ja positivistlikusse - induktiivse mõtlemise staadiumisse. Tõsise panuse progressiusku andis Charles Darwini evolutsiooniteooria, mis aitas kaasa progressikäsitluse utilitaristlikuks muutumisele.
Kolmandaks ühiskonnaarengu käsitlemise mudeliks olev permanentism väidab, et inimühiskonna olemus ei muutu - muutuvad vaid vormid. Üks permanentismi väljendusi on tsüklite teooria. Permanentism ei eita ei suhtelist regressi ega progressi, kuid need protsessid vahelduvad. Näiteks kultuuridel on oma sisemine seaduspärasus. Nad sünnivad, kasvavad ja surevad otsekui organismid. Kultuuri nagu iga teisegi organismi elu on temas peituvate sisemiste võimaluste realiseerimine. Iga kultuur käib läbi vanuseastmed: tal on lapseiga, noorus, mehe- ja raugaiga. Permanentismi iseloomustavad näiteks Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee ajalookäsitlused. 

2. DUGINI SOTSIAALNE ANTROPOLOOGIA
Nagu igasugust inimtegevust mõjutavad ka poliitikad alateaduslikud ja eksistentsiaalsed tegurid. Need kujundavad üksnes väliselt ratsionalistlikke inim- ja maailmakäsitlusi. Põhimõtteliselt võime eristada kaht humanismi: Lääne päritoluga minimaalset humanismi, mille järgi inimene on inimene, ehk siis antus ja jumalik ning mitteinimlik on üksnes projektsioonid.
Teine on idakiriku ja renessansi maksimaalne humanism, mille järgi inimene on protsess ning inimese transformatsioon jumalinimeseks või mitteinimeseks tõeline reaalsus.
Traditsioonilistes ühiskondades käsitleti inimest potentsiaalse jumaliku olendina. Inimest vaadeldi kui eripärast olendit, kelles kõrgem alge (hing, jumalik säde, jumalik Mina) ühines madalama (animaalse, materiaalse, ühiskondlikku organismi kuuluvaga). Blaise Pascal ütles: “Inimene pole ei ingel ega loom ja õnnetul kombel see, kes püüab teha temast ingli, teeb looma.”
Antiikfilosoofias (Anaximandros, Herakleitos, Demokritos, Platon), kreeka patristikas, renessansifilosoofias (Pico de Mirandola) ja müstikutel (Meister Eckhart ist Nicolaus Cusanuseni) oli inimene mikrokosmos. XVII-XVIII sajandil jäi see teaduslikest käsitlustest välja. “Inimene on sümboleid kasutav olend” ütlebErnst Cassirer (1874-1945).
Valdavad käsitlused on taandatavad kolmele vaatepunktile, mille järgi käsitletakse inimest kui biomehhanismi või kui potentsiaalset jumalat või kui protsessi.
Esimese kohta võiks öelda “inimlik - liiga inimlik”, et mitte öelda “inimene on inimesele hunt”. Teise kohta sobib ütlus: “inimene - see kõlab uhkelt”. Kolmandat iseloomustaksid aga “inimene on igatsuse nool” ja “eksimine on inimlik” samas teades, et võimalik on ka eksimata olla…
Kõik uusaegsed käsitlused vaatlevad inimest kui ühtset tervikut ja mitte erinevate substantside (vaim, hing, ihu) kooslust. Nikolai Berdjajev kirjutb, et inimest pole võimalik mõista selle läbi, mis on temast madalamal, vaid ainult selle läbi, mis on kõrgemal. Friedrich Nietzsche ütleb: “Inimene on midagi, mis tuleb ületada.”
Aquino Thomasel seevastu on inimene paigutatud liigiomastesse piiridesse, milles ta üleneb üksnes taotlustes, motiivides, usus ja tegudes ning kõlbelistes voorustes. Inimese olemus on staatiline, mida saab parandada ainult kvantitatiivselt ja mitte kvalitatiivselt. Inimene võib jõuda lunastuseni kuid ei jumalikustu. Ta on surutud liigiomastesse raamidesse. Nii elus kui pärast surma on ta lihtsalt inimene.
Kreeka-katoliku müstiku Athose kloostri munga Grigorios Palamas (Γρηγόριος Παλαμάς, 1296-1359) juures näeme inimest, kes liigub vaimsete maailmade kõrgusse mööda deifikatsiooniliste metamorfooside (oboženie, theosis) keerulist jada, mis hõlmab ka madalamaid olemistasandeid. Inimene lahustub jumalikus igaveses valguses, jumalikustub, transfigureerub ning ületab kõik antropoloogilised ja ontoloogilised piirid. Traditsioonis on inimese eksistentsi sihiks saada enamaks kui inimene, seejuures mitte abstraktselt, vaid käegakatsutavalt reaalse teisenemiskogemuse käigus. Teisisõnu: inimene teostab endas oma sakraalse dimensiooni. Maailmakõiksus on nagu üks ülisuur inimene ja inimene maailmakõiksus vähendatud kujul. Ühiskond taandab inimeste arhetüüpide tasandid ning liidab need üksteise ja kogu maailmaga paigutades nende funktsioonide hierarhiad rööbiti üksteisega. Sedasi on organite funktsioonid ja planeetide orbiidid seatud nii inimkehas kui tähesüsteemis ühtsesse hierarhiasse.
Ka see on humanism - aga suurhumanism. Niisugune humanism ei võrdsusta inimest iseendaga vaid vaatleb inimest kui ülesannet ja mitte kui lõpptulemust. Inimese atman on sama mis absoluutne reaalsus ehk brahman.
Niisugune tõekspidamine kehtib ka Hiina traditsioonis, mis õpetab, et inimese ülesandeks on saada täiuslikuks (surematuks), seejärel aga transtsendentaalseks inimeseks. Dugin vaatleb inimest läbi kahe humanismikontseptsiooni: suur- ja väikehumanismi.
Väikehumanismis on inimene antus, kel on omad ülesanded. Jumalik ja mitteinimlik on seejuures inimese tinglikud projektsioonid. Inimene pole ei loom ega vaim. Ta on iseseisev nähtus, mida ei saa taandada millekski muuks ega jagada mitmeks erinevaks osaks. Väikehumanismi järgi on jumalad loodud inimese näo ja kuju järgi. Inimene ei ole protsess, vaid konstant. Väikehumanismi vormel on: inimene on inimene.
Suurhumanismis on inimene ülesanne ja mitte antus. Suurhumanismi järgi on kahel antropoloogilisel äärmusel ehk siis inimese jumalikkusel ja inimese loomalikkusel-masinlikkusel autonoomne eksistents - need on reaalsused. Kolmas käsitlus “inimene kui protsess” on nende pooluste funktsioon. Või Nietzsche sõnul: “Inimene on köis ahvi ja üliinimese vahel.” Suurhumanism lähtub teesist, et alguses on piirid ja pärast keskus. On jumalikkus ja see on tõsiasi, on biomehhanism ja ka see on tõsiasi. Inimese jumalikkus on potentsiaal ja biomehhanism aktuaalsus. Suurhumanism lähtub sellest, et inimene sõltub kahe pooluse: jumaliku ja biomehhanismi dialektikast. Fjodor Dostojevski Mitja Karamazov ütleb: “Siin võitleb Kurat Jumalaga aga võitlusväli on inimese süda.” Oma loogiliste piirideni viidud suurhumanism väljub sotsiaalse antropoloogia raamest ja jääb teoloogia või muu sakraaltunnetuse valdkonda. Suurhumanism vaatleb inimest kui kahe polaarse jõu dramaatilist võitlusvälja. Inimene võib ennast teostada, realiseerides jumaliku alge, aga võib ka langeda biomehhanismi tasemele. Suurhumanismis on inimene loodud Jumala näo ja kuju järgi, suurhumanismi vormel on: inimene on inimene pluss või miinus midagi veel. Suurhumanistlik inimeskontseptsioon oli ja on kasutusel enamikus ajaloolistes traditsioonilistes ühiskondades.
Platoni ideaalriigis valitsevad filosoofid ehk inimesed, kes on võimalikult lähedal jumalikule Tarkusele - sophiale. Nendes saab sotsiaalne kõrgeima väljenduse. Ühiskond on antropomorfne - nagu üks ülisuur inimene: 

• vaim läheb vahetult üle ideede maailma ja on kehastunud tarkade, filosoofide, preestrite kastis;
• lihased ja liigesed, jõud ja vägi on sõjameeste kast;
• maalähedasemad organid ja funktsioonid on kaupmeestel ja käsitöölistel;
• kehalisuse madalaimad aspektid on teenijatel ja paariatel, piirnedes ühelt poolt looma- ja taimeriigiga ning teiselt poolt fantastiliste pool-inimlike pool-loomalike olenditega nagu kentaurid, nümfid, faunid, kükloobid jne.

Aristotelese järgi ei ole orjad poliitilised objektid. Jättes nad ilma sotsiaalsest kvaliteedist jättis ta nad ilma ka inimlikust. Asotsiaalne ja mitteinimlik langevad Aristotelesel ühte. Minimaalse humanismi üksikuid jooni võib leida jubaSokratesel ja sofistidel - meenutame Protagorase väidet “Inimene on kõigi asjade mõõt.”
Aga alles keskaja kristluses saab ta antropoloogilise doktriini kuju. See on seotud ka filioque doktriini lisamisega õigeusu usutunnistusse. Renessanss pole mitte ainult samm desakralisatsiooni, vaid ühtlasi ka samm resakralisatsiooni poole. Renessanss oli maksimaalse humanismi pöördekatse. Võime vaadelda renessansi kui omamoodi konservatiivset revolutsiooni, mille sihiks polnud maailma edasine desakraliseerimine, vaid vastupidi - püüd ületada keskaja elutu skolastika kuiv ratsionalistlik mudel. Renessansi kultuurieliit käsitas uut maailma kui naasmist elu ja vaimuga täidet kosmosesse, mis oli vabanenud skolastika võõrandunud ratsionalismi ahelaist. Renessansi olemuseks ei olnud inimese vastandamine religioonile ja Jumalale, vaid pigem elava ja kõikehõlmava sakraalsuse vastandamine kärbitud, formaalsele, tinglikule ja fragmentaalsele sakraalsusele.
Selles mõttes vaatleb Dugin renessansi vaadelda kui Euroopa püüdu läheneda sakraalse ühiskonna elunormidele, mitte aga kui neist kaugenemist nagu tema üks õpetajaid René Guénon.
Konservatiivrevolutsiooniline taotlus tuleb ilmsiks just renessansile omases hellenismis, mis sellises perspektiivis esineb kui nostalgia kaotsi läinud sakraalsuse järele, tervikliku maailmakäsitluse järgi, mille skolastika oli lammutanud. Renessansi hellenism oli ühtaegu pöördumine nii kristluse-eelse kultuuri kui ka Kreeka tsivilisatsiooni jätkuna käsitatud Bütsantsi mittekatoliikliku kultuuri poole. Analüüsiv süvenemine renessansi näitab, et humanism tekkis mitte traditsioonilise antropoloogia eitusena, vaid püüdlusena ületada skolastiline reduktsionism, mitte kui traditsiooni eitamine, mitte kui revolutsioon vaid kui konservatiivne revolutsioon.
Milles seisnes renessansi mõte? Inimene hoomas - või pigemini uskus hoomavat, et ta on Jumala sarnane loov olend, uskus koguni seda, et ta ise on jumalik.
Eestikeelsele lugejalegi tuntud Wolfram von Eschenbachist, kes oli eepose “Parzival” autor, kulgeb suurhumanistlik traditsioon saksa romantikuteni, Goethe,Novalise, vendade Schlegelite, Schellingi ja Hegelini. Viimane võttis ette katse süstematiseerida ja üldistada Euroopa maksimaalse humanismi pärimus. Suurhumanismi pärimusse võime kaasata ka Marxi ja Bakunini, kelle humanism on vaid radikaalse hegeliaanluse sotsiaalmajanduslik variant, mis kummutab argimõistuse ja seega ka väikehumanismi alused. Platonist Hegelini jätkub suurhumanistlik traditsioon - Nietzsche, Heideggeri, Spengleri, Jüngeri, Evolajt. inimkäsitlustes. 

Väikehumanismi viimane sõna on inimese kui ainult inimese kultus. Väikehumanismi genealoogiat võib jälgida läbi kogu ajaloo, kus tema juured algavad judaistlikus kreatsionismis, lähevad sealt edasi kreeka sofistide ja varaste ratsionalistideni, seejärel keskaja skolastikasse, nominalismi, reformatsiooni ja valgustusse ning jõuavad lõpuks välja uusimasse aega. Selle ideoloogia aluseks on Aristotelese dualistlik loogika, mis vabanes aegamööda kõikidest temaga inertsi toimel seotud sakraalsuse “iganditest” ja hakkas selles mõttesuunas tähendama mõistuse ainsat sisu.
Olulisima käigu väikehumanismliku positsiooni põlistamiseks tegi René Descartes, esimesed radikaalsed järeldused sellest sõnastas Immanuel Kant, kelle juurest kandus väikehumanistlik käsitlus positivismi, määrates sellega ära kogu nüüdisaja Lääne teadusliku tsivilisatsiooni arengujoone. Lõpuni arendatud kuju said väikehumanismi postulaadid Karl Popperi, Raymond Aroni jaFriedrich von Hayeki liberaalses koolkonnas.
Kaine, demütologiseeritud, ratsionalistlik ja tehnokraatlik maailm, mida praegu Lääs esitab kui progressi ja normi ainsat etaloni, on tegelikkuses vaid ühe, Läänega hõlmatud osakese ajaloolise arengu tulemus ja rajaneb ainuüksi minimaalse humanismi printsiipidel ning sellele vastaval antropoloogial. Väikehumanismi propageerijad samastavad selle suure hulga meelitavate kontseptsioonidega nagu “avatud ühiskond”, “tõeline demokraatia”, “reaalne vabadus”, “mõistuspärane kord”, “inimõigused” jne.
Traditsioonilises ühiskonnas andsid sotsiaalses rahulolematuses end tunda alternatiivsed sakraalsed mudelid. Seepärast olid igas revolutsioonis oma vaimsed, sakraalsed ja religioossed aspektid. Revolutio tähendabki ladina keeles tagasikäiku - tagasipöördumist algallikate, juurte juurde. Näiteks Venemaal olidStepan Razini ja Jemeljan Pugatšovi mässud seotud vanausulistega, waldeslased Prantsusmaal, taboriidid Tšehhis või ludiidid Inglismaal aga teatud müstiliste sektidega. Bolševike katse luua paradiis maa peal oli sekulariseerunud sektantlus.
Traditsioonilises ühiskonnas pidi poliitiline vastuhakk pakkuma alternatiivset sakraalsust. Nii ütleb Buddha, et hinduistlikud jumalad on mehhaanilised elemendid sansaara rattas ja pakub välja kastivaba ühiskonda, milles eristub budistlik sangha ehk kogudus.
Tavaliselt ongi mässu käsitletud olemasoleva eitamise ja seega millegi negatiivsena. Mistahes mäss aga nõuab alati alternatiivset väärtussüsteemi. Seega ei ole mäss kunagi ainult nihilistlik, vaid mässulises õhkkonnas kujunevad välja uued väärtused, mis ületavad kvalitatiivselt olemasolevaid. Kõigepealt vastandab mässaja end ühiskonnas kehtivale sotsiaalsele süsteemile. Ühiskonnas toimuvaid mässe, ülestõuse, revolutsioone, riigipöördeid saab käsitleda kui poliittehnoloogia osa või kui eliidi rotatsioone. 

4. KOLM AJAKÄSITLUST
Premodernne ajakäsitlus püstitab küsimuse “miks?” - eesmärk on kindel, põhjused on vabad. Premodernse ajakäsitluse poliitilised tunnused on impeerium, etnos, religioon ja hierarhia.
Modernne ajakäsitlus püstitab küsimuse “kuidas?” Tema põhjused on konkreetsed, eesmärk on vaba ning tema tunnusteks on riik, rahvas, ilmalikkus ja inimõigused. Selle paradigma kujunemiseks annab võimaluse kreatsionism, milles on nii kausaalsus (Looja ja loodu) kui eesmärk (teleoloogia ja eshatoloogia). Modernne käsitlus on ühtlasi premodernse eitus - modernsus on puhastumine premodernsusest, mille vältel vahetub keel ning tühistatakse modernsuse keelud ja tabud.
Postmodernsuses on nii põhjuslikkus kui eesmärk vabad, toimub nii kausaalse-põhjuslikkuse kui teleoloogilise-eesmärgipärasuse erosioon. Postmodernsuse poliitilised tunnused on globaliseerumine, kosmopoliitsus, uusmütoloogia ning vaba suhtumine: ta toob endaga kaasa uue metafüüsika, mille mõisted ei ole dešifreeritavad väljaspool postmodernismi enda konteksti.
Dugin väidab, et politeia on poliitikas ammendunud ja kogu nüüdispoliitika on kaetav liberaal-demokraatliku paradigmaga. Seega on liberaal-demokraatlik paradigma muutunud postpoliitikaks. Postpoliitika ei ole iseenesest aga poliitika eitamine, vaid poliitika moderniseerumisprotsessi absolutiseerimine, milles hierarhia asendub võrgustikuga, lõplikult kaovad seisused, klassid, professioonid, etnosed, kultuurid ja nende asemele tuleb singulaarne paljusus. Singulaarsus tähistab seejuures kollektiivse identsuse nõudest loobumist ja selle delegitimiseerimist.
Liberalismi “võimaluste võrdsus” muutub “tegelikkuse võrdsuseks” seetõttu, et tegelikkus virtualiseerub. Postpoliitika logistika määrab õigussüsteem, mille peasuunaks saab dereglementeeritus, inimõigused saavad universaalse mõõtme.
Ka vägivald virtualiseerub, kuna olemuslikult on agressioon teise piiride ületamine. Vägivald provotseerib identifitseerimist, loob ontoloogilise dialoogi dünaamika, sünnitab hierarhia, jaotab võimustruktuuri ja on seega postpoliitikas lubamatu. Viimane toob endaga kaasa uuspatsifismi. Biopoliitiliste impulsside intentsioon viiakse vaatemänguliseks, sest lisaks kõigele muule väärtustab postpoliitika mängu. Väärtused on vabad ja neid postuleeritakse vabalt ja annulleeritakse vabalt. Katsed anda väärtustele ontoloogilist iseloomu delegitimiseeruvad võrgustiku struktuuris.
Asudes moderniseerumisprotsessi on tsivilisatsioon läinud tagasipöördumatut teed postpoliitika juurde.
Tänaseks on maailmas kujunenud unikaalne olukord, kus valitseb üksainus poliitilise keele paradigma, mida Dugini järgi ei saa enam pidada ideoloogiaks, sest tal ei ole vastaseid. Valitsev liberalism on metaideoloogia, mis dikteerib mistahes diskursuse reeglid ja määrab poliitilise korrektsuse reeglid. Domineerivale liberaalsele mudelile seisavad vastu ainult poliitilise alateadvuse kihid, mil pole ühtset ideoloogilist nimetajat ja mis pole struktureeritud isegi mitte lokaalse poliitilise dialekti tasemel. Siia kuuluvad ka kaotanud ajalooliste ideoloogiate jäänukid, mis on sageli vastukäivad, puudutavad elu erinevaid külgi ja on valdavalt intuitiivsed, emotsionaalsed ja fragmentaarsed (Dugin 2004: 163).
Liberaalse mudeli üleilmastumise vektoril on küll ka mõned lokaalsed alternatiivprojektid nagu sotsiaaldemokraatia, mis propageerib mõõdukat liberalismi sotsiaalsete garantiidega, islami-projekt, regionaalne “uus hiina kord” ja pan-India, aga neil puudub ühine nimetaja, mis oleks suunatud kogu inimkonnale. Seega ei ole nad universaalsed. Dugin geopoliitikuna näeb lahendusena vaid Euraasia konservatiivset revolutsiooni ehk teisi sõnu traditsiooniliste konservatiivsete väärtuste taastamist mandririikides ja vastuseisu globaliseeruvale mondialismile.
A propos: Dugini geopoliitikas ei ole Eesti piiririik, mille pärast Ida ja Lääs peaksid võitlema, vaid Euraasia loomulik osa, kusjuures Saksamaa ja Venemaa ei tohiks olla omavahel vastuseisus.