Peatselt ilmuv raamatuke sisaldab valiku esseid, mille autoreiks on Aleksandr Dugin, Eduard Limonov ja Haljand Udam. Mõned neist ilmuvad eesti keeles esmakordselt. Tõenäoliselt on tegemist seni ainsa eestikeelse trükisega, mis käsitleb Vene poliitilise narratiivi ideoloogiat.
Dugini sõnul mõistetakse Baltimaades Venemaad valesti ja tema ideoloogia pooldajatega on täiesti võimalik dialoogi pidada, kuna Euraasia idee pooldajad ehk «eurasistid» ei ole Balti riikide oma identiteedi vastu.
«Loomulikult me oleme Vene patrioodid ja seisame Suure Venemaa taastamise eest, aga me tunnustame ka eri rahvuste õigust omapärale, me oleme pluralistid, mitte natsionalistid. Seega, kui Balti riikide konservatiivid otsivad Venemaalt partnereid, siis Euraasia liikumisega on dialoog võimalik,» ütles Dugin.
Aleksandr Dugin on Venemaa geopoliitika peamine edasiarendaja ja tutvustaja. Tema teos «Geopoliitika alused» on Venemaal väga mõjukas ning seda kasutatakse näiteks Venemaa kindralstaabi sõjaväeakadeemias õpikuna. Dugin on olnud Venemaa Natsionaalbolševistliku Partei asutaja ja liider. Dugin asutas augustis 2012 Euraasia Partei, mis pooldab Venemaa lõimimist Aasia riikidega.
“Poliitika filosoofias” ütleb Dugin, et ta tahab laiendada selle sisu, mida poliitika võib olla. “See, mis poliitika oli ja on täna, vaid viitab sellele, mis ta võib olla, midapoliteia varjab oma sügavustes” (Dugin 2004 - “Filosofia politiki”, Moskva, Arktogaia).
Traditsiooniliste poliitiliste struktuuride muutumist moderniseerimisprotsessis on käsitlenud paljud autorid alates Max Weber ist ja Karl Marx ist kuni Karl Popper i ja Friedrich von Hayek ini. Poliitiliste struktuuride muutumist postmoderniseerumisprotsessis on seevastu uuritud vähem. Üks selle pioneere on Aleksandr Dugin, kelle “Poliitika filosoofia” keskendub poliitika muutuste uurimisele postmodernismi ja üleilmastumise kontekstis.
Oma raamatus Dugin uurib, kirjeldab ja analüüsib poliitilist filosoofiat kui käsitlust poliitiliste struktuuride muutumisest erinevates traditsioonilistes ja nüüdisühiskondades religioossete-filosoofiliste ja kultuuriliste põhiparadigmade kontekstis. Tema käsitluses tuleb uudsena välja kolme suure ideoloogilise paradigma ümbermõtestamine. Nendeks on traditsionalism ja fundamentaalne konservatism, liberalism ning parem- ja vasakpoolsus, sotsialism ja kommunism.
